ESINEMISHIRM

 

Mäletan selgelt seda päeva kui lasteaeda tuldi otsima laululembelisi poisse RAM-I poistekoori ridadesse. Meid pandi lasteiaia suures saalis üksteise kõrvale klaveri juurde seisma ja pidime ühte laulujuppi üheskoos laulma. See tekitas sisemist elevust ja natuke hirmu korraga kuna varem ei olnud midagi sellist kogenud. Lõpuks valiti kogu lasteaia pealt välja kaks poissi, üks nendest olin mina.

Mäletan ka seda kui käisin poistekooriga harjutamas ja esinemas. Eriti selgelt on meeles üks suuremaid esinemisi Rahvusooper Estonia laval, kus saal oli rahvast täis ja kõik aplodeerisid. Ma võisin siis olla 6-7 aastane ja ei tundud hirmu, see oli puhas elevus ning nauding sümbioosis.

Siis juhtus midagi, mida on raske oma mälusopist üles leida. Aga häguselt mäletan meie karmi koorijuhti ja hetke kus ta mind nii tugevalt tutistas, et karvad jäid talle pihku. Ilmselt ma siis ei kuuletunud piisavalt hästi ja sellel olid tagajärjed. Minu poistekoori kogemus lõppes sellega, et kõik sõitsid välisreisile Prahasse ja mind jäeti maha. Tundsin sügavat häbi, et ma ei ole samasugune nagu teised. Et ma olen kuidagi teistsugune ehk vale. See jättis väga tugeva sisemise haava, mis on praktiliselt terve elu minuga kaasas käinud. Ma ei ole julgenud enam peale seda ka teiste ees häälega laulda, pigem omaette üksinduses harjutanud mõnda viisijuppi.

Sellest hetkest alates olen kartnud avalikult esineda ja olla nähtav. Pigem avalikel sündmustel kuhugi nurka pugenud ja end püüdnud nähtamatuks teha. Peaasi, et keegi minult midagi ei küsi, see tekitas ikka korraliku kaose sisemiselt. Olen pidanud ennast introvertiks kellele ei meeldigi eriti sotsiaalne olla ja teistega suhelda. Kuidas see kõik nii järsku muutus kui lapsena olin laval ja nautisin seda kogemust kogu hingest? Mis siis kui ma ei olegi introvert vaid lapsepõlve alateadlik trauma juhib minu valikuid igapäevaselt? Need olid küsimused, mida hakkasin endale esitama kui olin asunud 15 aastat tagasi enesearengu teele. Meie kõigi üks suuremaid hirme on jääda rumalaks ja naeruväärseks. Mida teised minust arvavad? Häbi on seotud sellega, et ma ei ole piisav sellisena nagu olen ja tunnen end valena. Häbi iseenda pärast. Hirm eksida ja vigu teha.

Kui me 2018 aastal korraldasime koos Tiit Trofimoviga meestele mõeldud suurseminari “Vaba Mehe tee”, siis ei osanud arvata, et sinna kohe üle 400 mehe koguneb. Selgelt tajusin esinemishirmu ja ei saanud eelneval ööl rahulikult magada. Vähkresin ja higistasin ning nägin unes hullemaid versioone sellest, mis kõik juhtuda võib. Me olime koos Tiiduga seminari moderaatorid, kus laval käis oma sügavamaid kogemusi jagamas palju teadlikke mehi. Nende hulgas ka Urmas Sõõrumaa. Kui Urmas laval oma ettekande lõpetas, siis tänasin teda erakordselt hea jagamise eest ja surusime kätt. Selle peale Urmas küsis laval kõigi ees kõva häälega, et kas ma kardan, et mul käed higistavad? Mäletan selgelt kuidas tahtsin lihtsalt lavalt põgeneda nagu maailmarekordit purustav tõkkejooksja, sest nii kuradi piinlik oli. Punastasin ja ihusin kättemaksu. Tundsin, et vajun maa alla ja lahustun häbisse. Aga põgeneda ka ei saanud, olin oma elu suurima hirmuga silmitsi.

Valisin põgenemise asemel seekord kohale jääda ja kogeda kogu kehaga seda hirmu ning olla haavatav. Läksin lava ette ja ütlesin väriseva häälega kõigi ees välja, et mul on esinemishirm ja väga ebamugav on nii suure rahvahulga ees olla. Loomulikult rääkisin lugu minu sees, et kõik hakkavad nüüd kõva häälega naerma ja ma tunnen end rumala ning naeruväärsena. Valena.

Õnneks läks kõik hoopis teistmoodi kui olin arvanud, sest juba viiendast reast tõstis üks mees käe üles ja ütles, et tema tunneb ka esinemishirmu. Ja mingi hetk oli üle poole saalis viibijatel käed püsti ja tunnistasid sama. See kestis kuskil 10 minutit kui selgelt tajusin kuidas hirm minu sees hakkas lahustuma. Terve elu mõjutanud hirm vaikselt vabanes ja hajus. Ville Jehe, kes oli üks esinejatest see päev mainis päeva lõpus, et esinemishirmust pole minu puhul enam jälgegi. See oli asendunud hoopis enesekindlusega.

Olen südamest tänulik selle kogemuse eest ja julguse eest hirmust läbi minna. Eriti tänulik Urmas Sõõrumaale, kes selle hirmu minu alateadvuses aktiveeris ja nähtavaks tõi. Täna olen käinud otse esinemistel teles, raadios, podcastides, suursündmustel ja viimane kord olin laval selle suve suurimal enesearengu festivalil Haapsalus “Hea Elu” 1600 inimese ees. Ainuke mida siis laval kogesin oli see, et tunnen puhast naudingut kohalolus ning see võiks natuke pikemalt kesta.

Üks hea tuttav koolitaja kunagi ütles mulle, et ära kunagi esine laval vaid jaga oma isiklikku kogemust, sest see on alati õige. See andis julgust veel rohkem ennast näidata ja avalikuks tulla.

Armastan ja aktsepteerin iseennast sellisena nagu olen. Julgen olla MINA ISE.

Meie VÄGI asub seal kus tunneme kõige suuremat hirmu ja vastupanu.